Küll pimedad on vihmavines õhtud
veel mulda imbub taeva toitev mahl
ja küntud põllu täitmatusse kõhtu
kaob käkras kõdukoldne lehekahl
Veel hingab muld ,veel õhkab soojust
kui naisekeha uinumise eel
kuid päike juba metsa taha loojus
ja linnud ammu lõunasse on teel
Veel ehib maapind oma ahtraid poore
kui edev lesk kel elukortsud näol
ehk otsmikul küll siidseid uduloore
vaid külmapoisid kosilasteks peol
Kaob kuuldamatult sooja aja lootus
jääb tarduvvaikseks rohu taimne pind
vaid paksu valge lumeteki ootus
kui neitsipuhas ümarpehme rind
Nüüd maa kui kaunitar on lumevangis
Et ärgata kord värskes kevadsängis
Head peatset advendiaega Vadi rahvale
Vello Raja