Küll pimedad on vihmavines õhtud

veel mulda imbub taeva toitev mahl

ja küntud põllu täitmatusse kõhtu

kaob käkras kõdukoldne lehekahl

Veel hingab muld ,veel õhkab soojust

 kui naisekeha uinumise eel

kuid päike juba metsa taha loojus

ja linnud ammu lõunasse on teel

Veel ehib maapind oma ahtraid poore

kui edev lesk kel elukortsud näol

 ehk otsmikul küll siidseid uduloore

vaid külmapoisid kosilasteks peol

Kaob kuuldamatult sooja aja lootus

jääb tarduvvaikseks rohu taimne pind

vaid paksu valge lumeteki ootus

kui neitsipuhas ümarpehme rind

Nüüd maa kui kaunitar on lumevangis

Et ärgata kord värskes kevadsängis

 Head peatset advendiaega Vadi rahvale 

Vello Raja